„Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev…”

Tiina Klement

Kuidas saame toita ususeemet, mida Jumal meisse on istutanud, nii, et see võiks kasvada ja head vilja kanda? Kui Jeesuse jüngrid nägid teda palvetamas, siis tahtsid nad samuti kogeda sellist lähedust Jumalaga. Nad palusid Jeesust: „Õpeta meidki palvetama!” ning Jeesus õpetas neile imelise ja asendamatu palve. Selles õpetab Jeesus meid palvetama, et Jumal annaks meile igapäevast leiba. Just nagu väikesed lapsed, kes sirutavad nälga tundes käed oma vanemate poole siiras usus, et nende isa või ema toidab neid.

Mis on see leib, millest Jeesus selles palves räägib? Palve paremaks mõistmiseks peame kõigepealt vaatama, mida sõna igapäevane (kr k epiousios) täpsemalt tähendab. Seda võib tõlkida kui palvet, et Jumal hoolitseks meie vajaduste eest tänasel päeval ja homsel – et meil oleks toitu, riideid ja turvaline kodu. Samuti võib seda palvet tõlkida järgmiselt: meie tuleviku leiba anna meile tänapäev. Tuleviku leib on Jumala Kuningriik, Tõotatud maa, kuhu me kõik oleme teel. Ma palume, et me jõuaksime sinna pärale. Teel Tõotatud maale vajame me Jumala hoolt. Me vajame leiba, mis toidaks meie ihu, ja Jumala Sõna, mis toidaks meie vaimu.

Vanas Testamendis on leib võimas Jumala hoolitsuse sümbol. Kui iisraeli rahval oli kõrbes raske ja neil polnud enam piisavalt süüa, siis vastuseks nende kaebustele laskis Jumal „sadada leiba taevast”, mida hakati kutsuma sõnaga „manna”, mis tähendab „mis see on” (2Ms 16). Seega leib on midagi, millega nälgiv rahvas saab end toita, et oma teekonda jätkata, ja samal ajal on see palju enamat – see tuleb Taevast, Jumala juurest. Lisaks on kirjutatud, et „see oli valge nagu koriandri seeme ja maitses nagu mesikook,”(2Ms 16:31) millega antakse mõista, et manna on eelmaitse Tõotatud Maast, mis äkitselt ilmub keset inimeste argipäeva ja annab neile jõudu edasi minna.

Sellist nälga, nagu koges Jumala rahvas kõrbes, ei koge meie maal praegusel aja ilmselt mitte keegi. Leiba, mida süüa, saame tänapäeval lihtsalt poest osta. Toidu valik poes on nii suur, et ajab silmad kirjuks ja isegi väheste võimaluste juures on meie laual toitu palju rohkem kui näiteks 30 ja enam aastat tagasi. Täna on aga inimestel suur nälg sisemise rahu ja armastuse järele ning seda üksnes materiaalse leivaga ära ei võta. Ka Ema Therese, kes elas näljaste, kodutute ja hüljatute keskel, ütles, et inimesel on kõige suurem nälg armastuse järele ja seda on palju raskem eemaldada kui nälga toidu järele. Seega vajame lisaks toidule hingerahu, hoolivaid inimesi enda ümber ja seda, et me ka ise armastaksime.

Vaimses mõttes on kõige ilusam pilt Jumala hoolitsusest tänapäeval armulaud, kus erinevad inimesed kogunevad altari ümber, et vastu võtta „leiba taevast”. Jeesus ütleb: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.” (Jh 6:51) Armulauda vastu võttes võtame vastu Kristuse, kes meid puhastab, toidab ja väestab ning annab meile jõudu vaimsel teekonnal Tõotatud Maale.

Samuti võtame vastu vaimset leiba iga kord, kui loeme või kuulame Jumala sõna. Nii nagu meie ihu vajab toidust ja katmist, nii peab meie vaim saama toidetud. „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Mt 4:4; (5Ms 8:3)

Piiblis ei eraldata materiaalset leiba vaimsest, need moodustavad ühe terviku – selline on Jumala hoolitsus. Huvitav on veel see, et me ei palu leiba ainult isendale, vaid Jeesus õpetab meid olema solidaarsed kõigi Jumala lastega. Me palume kõigi näljaste ja kodutute eest, üksildaste, kurbade ja kõigi kannatajate eest – et kogu Kristuse Kirikus oleks täna ja homme vajalik leib.