Milline on rõiva ring?

Jaana Maria Unga

Magda Misjonipood tähistab 11. oktoobril 2022 a oma üheksandat sünnipäeva. Jumala sõna jagamise ja
abivajajate toetamise kõrval on poe üks oluline eesmärk riietele ja muudele esemetele uue võimaluse ja elu andmine. On ju sageli nii, et keegi kolib ja tekib palju ebavajalikku, mida uude koju kaasa ei tahaks võtta. Või vastupidi, tuleb kolida, aga peale nelja seina pole toas rohkem midagi. Rõivastega on lugu veelgi arusaadavam. Laste kasvades jäävad väikseks jäänud riided üle, samas kui suuremaid riideid tuleb juurde varuda. Kasutatud asjade poed on hea vahelüli andja ja (abi)vajaja ühendamiseks.
Valdav osa müüdavast ja jagatavast kaubast tuleb Magda Misjonipoodi heade annetajate abiga – kes toob
kotikesega ukse taha, kes sõidab kohale väikebussitäie kaubaga, kes saadab kaugemalt suuremas koguses
kraami. Poodi pidades põrkume sageli küsimuse vastu: miks te kõike tasuta ei anna, kui te kõik saate tasuta?
On üsna arusaadav, kuidas üks rõivas jõuab kaupluse letile. Võtame näiteks tavalise trikotaažpluusi, mis on korralikust kvaliteetsest puuvillast ning vastupidavalt disainitud. Esmalt tuleb visandada tegumood ja suurus ning sellele vastavalt teha lõiked. Materjali saamiseks tuleb korjata puuvilla, teha sellest kangas, see värvida või trükkida ning müügiprotsessist läbi lasta. Lõike järgi saab teha kangast detailid, mille õmblejad masinal kokku vuristavad. Seejärel tuleb pluus pakendada, turundada ja logistilisest tarneahelast läbi saata. Kaupluses algab järgmine protsess, mis hõlmab endas klienditeenindust, turundust ja mitmeid taustprotsesse. Nii jõuab pluus kliendile koju, kus seda loodetavasti palju aastaid tänulikult kasutatakse. Eelnev kirjeldus on ainult põgus tutvustus pikale toote valmimise protsessile.
Ühel hetkel muutub see riideese aga üleliigseks. Põhjuseid on palju ja erinevaid. Vahel muutub kandja
rõivasuurus või maitse-eelistus, vahel tuleb kandes pluusile mõni defekt, vahel on mood teinud pöördeid
või tekib lihtsalt tüdimus.
Enne teisele ringile saatmist tuleb rõivas kindlasti pesta ja võimalusel parandada. Käest kätte riideid jagades me ei anna ju samuti musta asja edasi, vaid peseme selle enne puhtaks, vajadusel triigime või korrastame.
Selleks, et rõiva saaks tuua teise ringi poodi, on vaja poodi ehk ruumi kui sellist, mis on ette valmistatud kauba müümiseks ja väljapanekuks. Ruumi, mis asub mugavas kohas, on soe, valge, vajaliku sisustusega (stanged, riidepuud, hinnasildid, ostukorvid, pakkematerjal), vastab kauplusele vajalikele nõuetele, kus saab maksta nii sularahas kui ka kaardiga. Lisaks on vaja, et poes oleks inimesed, kes sorteerivad ja korrastavad väljapanekuid, annavad nõu ja aitavad ostu korraldada, tegelevad laovarudega ja vahetavad välja müüdavat kaupa. Samuti on vaja inimesi, kes pühivad tolmu, viivad prügi välja, transpordivad ja võtavad kaupa vastu ning vajadusel teevad rõivastele parandusi, pesevad neid ja suhtlevad nii annetajate kui ka mitmete organisatsioonidega. Kindlasti on vaja raamatupidajat, kes rahalisel korrektsusel silma peal hoiaks. Kõik, kes heategevusliku poega tegelevad, teevad oma tööd suure südamega ja vähese tasu eest,
kuid kahjuks ei ole seda tööd võimalik järjepidevalt teha tasuta. Pood on avatud kuus päeva nädalas, kaheksa tundi päevas. Võrdluseks võib igaüks arvutada, mitu tundi ta vabatahtlikku tööd päevas, nädalas või kuus on valmis tasuta tegema, kui see sisaldaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt küllaltki katsumusterohkeid ülesandeid.
Kui kõik eelnevalt kirjeldatu on olemas ja toimib, siis saab see pluusike poodi tulla ning lettidel koha sisse
võtta. Enne seda on teda sorteeritud, hinnastatud ning riidepuule või voldituna korvi asetatud. Ja siis hakkab rõivaese endale uut omanikku ootama. Mida kauem rõivas letil ootab, seda suurem on tema poes hoidmise hind, kuid hinnasildil jääb väärtus seismise ajast olenemata samaks.
Vahel saab mõni kvaliteetsem rõivas mitu ringi koju ja tagasi teha, enne kui ta riideesemena kasutamiskõlbmatuks tunnistatakse. Kui selline rõivas peaks teise ringi poodi sattuma, siis üldiselt rändab ta prügikasti, kuid mitte Magda Misjonipoes. Siin lähevad defektsed rõivad suurde tasuta riiete kasti, kus neid ilma rahata võtta võib, neist saab käsitöömaterjal või mõne kodutu kassi pesa-alune. Samal ajal tasub meeles pidada, et ka tasuta jagatavad asjad vajavad kõike eelkirjeldatut ehk sorteerimist, ladustamist, ruumi, valgust, kütet ja inimesi, kes seda rõivast liigutavad või kes muul moel talle asukoha tagavad.
Tegelikult on hästi palju muudki, mis ühe pisikese rõivaeseme teisele ringile saatmisega kaasneb ja
millest iga etapp nõuab kellegi panust või raha, kuid mida me sageli ei näe või ei taju. Nii võib tõdeda, et iga ring tõstab rõiva eluea kuluhinda, mis samas on kordi odavam kui tarbida järjest uusi rõivaid neid ringlusesse saatmata. Võib piltlikult öelda, et rõivaid ostes kas uuena või kasutatuna ja neid hiljem uuesti ringlusesse lastes maksame me rõiva eest “rendihinda” ning mida pikem on ühe tarbija kasutusring, seda madalam on “rendihind” tarbija jaoks ühele tootele. Niimoodi rõivast hinnastades me väärtustame eset sarnaselt pakendipandile. Siinkohal jääb iga kandja otsustada, kas ta oma kasutatud asjad müüb edasi või annetab heategevuslikele organisatsioonidele.
Rõiva elutsüklile või eluringidele sel viisil mõeldes võib mõista, miks ei saa tasuta kõiki tooteid poes jagada ning miks on vaja määrata neile ostuväärtus. Rõivaid õiglaselt väärtustades on võimalik aga saadud tulu kasutada nii igapäevase toimimise tagamiseks kui ka abivajajate toetamiseks.
Lõpetuseks toon veel välja ühe olulise aspekti, mis kuulub heategevuslike kasutatud asjade poodide
juurde – see on rõõm. Rõõm andmisest, abi saamisest ja leidmisest!